Hommikuks oli pangis olev liiv siledaks tammutud ja Mia ootas pangist lahkumist.
Võtsin ta hommikul enda juurde kaissu mingi nukuriide sees ja isegi suutsin väikese koguse vett sisse joota. Ta jäi sekunditega mu süles magama ja magas kuskil 5 tundi. Ärkas juba oma terras ja pakkusin talle uuesti juua-süüa ja Mia sõigi: 1 kaltsiumiga ussi ja vitamiinis "paneeritud" prussaka, peale jõi kaltsiumiga vett.
Võib vist öelda, et hästi läks kogu see "ootamatu möll". Hea et õigel ajal reageerisime ja et ka liiva kohe võtta oli.
Kaevasime välja 56 väga ilusat ja ühtlast muna!!!
Kangelane, ma ütlen.
Kuigi ilmselgelt on need munad viljastamata, panime nad kõik ükshaaval liivale ja karpidesse, justkui seal oleks "päris" munad. No ei raatsi ju kohe minema visata ja siit-sealt uurides väike lootus ikka on poegadele.
Protsess ise on pikk - 6 kuni 9 kuud 26 kraadi juures kinnises karbis. Elame näeme ja suuri pingutusi ega lootusi ei tee, lebavad liival. Kui otsida infot sõnaga "vermikuliit" või "perliit" - aine, mille sees munad võiksid koorumiseks valmistuda - on kõigil kirjelduses sõna väetis ....
Kogenud kasvatajaga nõu pidades, tema ei soovita seda eriti. Liiv ja turvas pidi ka asja ära ajama. Me proovime siis looduslikumalt ja lihtsamalt.
Mõned ülesvõtted siis ka veel video ja pildina.
Hommik peale pikka ööd:
Munade väljakaevamine:
Munad reas:
